Peaaegu iga juhitav rakett koosneb samadest funktsionaalsetest osadest, tavaliselt selles järjekorras ninast sabani:
- Tõeotsija: Andur ninas, mis tuvastab sihtmärgi — radarantenn (aktiivne või poolaktiivne), infrapunadetektor, SAL detektor või nende kombinatsioon. Mitte igal raketil ei ole seda: käsuga juhitavaid ja kiireid sõitvaid rakette juhitakse väljastpoolt.
- Suuniste osa: arvutuslik südamik, mis arvutab juhtimiskäsklused külviku ja/või andmeside teabe põhjal ()Juhtimismeetodid).
- Autopiloot: tõlgib soovitud kursi korrektsioonid tegelikele rooli tulemustele ja hoiab raketi stabiilsena (gürossid, kiirendusmõõturid).
- Lõhkepea: peamiselt lööklaine killustumine; tungimine suurtesse sihtmärkidesse või punkritesse.
- Fuze: määrab detonatsioonihetke. Lisaks kontaktsüütajatele on lähiümbrusMiniradar või laser, mis lülitub välja lähima lähenemise ajal — CW/dopler-tehnoloogia otsene kasutaminePideva laine radar).
- Käivitus: rakettmootor (boost, võib-olla tõukejõuga) või õhku hingav mootor tiibrakettide jaoks.
- Kontrollosa: Kontrolltasandid (kanardid, sabauimed) ja/või tõukejõu vektoreerimine arvutatud paranduste tegemiseks.
EW asjakohasus
Iga osa on potentsiaalne sihtpunkt: Tõeotsija on eksitav (põletid, chaff, DRFM), andmesideühendus moosiga, käivitab või summutab lähedussüdamiku ja autopiloodi saab õigel ajal kõva manöövriga "üle kutsuda" (raketil on piiratud energiaeelarve).