EMS õpikeskkond · Ülevaade · 5 · §5.3 · English version

§5.3 Elektromagnetlaine polariseerumine

Alusta

Polariseerimine on suund, milles EM-laine elektriväli vibreerib. Antenn määrab edastatud signaali polarisatsiooni — Antenn võtab vastu laineid, millel on "vale" polarisatsioon halb või üldse mitte.

vertikaalne horisontaalne ringi
Kolm peamist polarisatsiooni vormi, mida vaadeldakse laine suunas.

Miks see on radari jaoks oluline:

Põrand: polarisatsioonikadu ebakõla korral

Kui vastuvõtuantenni polarisatsioon ei vasta sissetuleva laine omale, kaob võimsus. Kahele lineaarne nurkerinevusega polarisatsioonid θ kehtivad polarisatsioonikaotegur (Polarisatsioonikao tegur, PLF):

PLF = cos2(θ) – kadu (dB) = −20 × log10(cos θ) θ = kahe lineaarse polarisatsiooni vaheline nurgavahe
EbakõlaSaadud varadKaotus
Võrdne (0°) — V/V või H/H100%0 dB
erinevus 30°≈ 75%≈ 1,25 dB
erinevus 45°50%3 dB
vahe 60°25%≈ 6 dB
Lineaarne ↔ ringikujuline50%3 dB
Ortogonaalne lineaarne (90°) — V/H≈ 0%teoreetiline ∞ (praktiline 20)–40 dB
Vastupidine ringring (RHCP/LHCP)≈ 0%teoreetilise

Kaks äärmust määravad paljud disainivalikud: 45° Maksab alati täpselt pool (3 dB) ja üleminek lineaarne ↔ ring maksab 3 dB — See on hind, mida maksate ülalmainitud ringikujulise "vihmarežiimi" eest, sest tavaliste (lineaarse peegeldava) sihtmärkide korral kaotate 50%.

EW asjakohasus

Kahju vale polarisatsioon (nt 90° ristpoolusel vastu sobitatud radarit) kaotab peaaegu kogu oma võimsuse — Kui see ei ole eesmärk: ristpolarisatsiooni segamine (Ristpolarisatsioon) kasutada tahtlikult ära antenni moonutatud ristpolaarseid "Condon-lobe", et rikkuda monopulsi nurga mõõtmist. Seega on polariseerumine nii kaotus kui ka relv.