Iga impulssradar koosneb samadest funktsionaalsetest plokkidest:
- Sünkroonida: Konduktor. Määrab impulsside kiiramise aja ja annab aja võrdluse, mille järgi mõõdetakse kestusi (ja seega ka kaugusi).
- Saatja: genereerib suure võimsusega raadiosagedusimpulsse, klassikalisi mikrolaine- või klystroniimpulsse, kaasaegseid tahkisvõimenditega. Tippvõimsus jookseb kilovattidest megavattideni.
- Duplekser: kiire lüliti, mis ühendab ühe antenni vaheldumisi saatja ja vastuvõtjaga; — ja kaitseb tundlikku vastuvõtjat oma ülekandeimpulsi eest (mis muidu selle hävitaks).
- Antenn: kimbutab energia kitsasse kiiresse, suunab selle kosmosesse ja jäädvustab kaja uuesti. Antenn määrab võimenduse ()Võida) ja nurklahutus (Nurgalahutus).
- Vastuvõtja: Tugevdab äärmiselt nõrku kajasid (pikowattide järjekord) ja muudab need toimivaks vormiks minimaalse müra lisamisega.
- Signaaliprotsessor: Aju. Filtri segadus (MTI/doppler), rakendab impulsside kokkusurumist, integreerib impulsse, määrab avastamisläve (CFAR) ja moodustab lõpuks sihtmärkide "proovid" ja "rajad".
- Kuva: esitleb pilti operaatorile, klassikaline nagu PPI (Plaani asukoha indikaator) — teadaolev pöörlev radaripilt oma asukohaga keskel.
EW spetsialistile
Igal plokil on EW-s vaste: saatja määrab, mida ESM-vastuvõtja suudab jäädvustada (sagedus, PRF, impulsivorm = "sõrmejälg"), vastuvõtja ja protsessor määravad, kui tundlik on radar segamise suhtes, ja antenn määrab oma külgsagarate kaudu (antenn).Peasagarad, külgsagarad ja seljasagarad) kui radar on haavatav.