IR on võimas, kuid mitte imeravim. Piirangud määravad, kuidas kasutada IR-sensoreid — Kuidas ennast selle eest kaitsta:
- Vahemaa info puudub. Passiivne IR-andur mõõdab ainult suunda (asimuut/kõrgendus). Kaugus nõuab laser-kaugusmõõturit, triangulatsiooni või kinemaatilist järjestust. Tuletõrje lahenduseks ei piisa ainult IR-ist ({{commentsTotal}})Sihtmärgi hankimine ja jälgimine IR kaudu).
- Ilmasõltuvus. Vihm, udu, pilved, lumi ja kõrge õhuniiskus neelavad ja hajutavad IR-i tugevalt. Vahemik võib langeda kümnetelt kilomeetritelt (kuiv, külm õhk) sadadele meetritele (sulge udu). Radaril on sellega palju vähem probleeme.
- Atmosfääri summutamine ja termiline kontrast. Ka väljaspool sademeid: tolm, suits ja soojuslik värelus (scintillation) halvendavad kujutist. Ja eesmärk, mille temperatuur on sama kui selle taustal (termiline ristumine, eriti päikesetõusu / loojangu ümber), peaaegu kaob.
- Vastumeetmed on suhteliselt lihtsad. Plahvatused (kuumad petumärgid), IR-rämpsud (DIRCM: moduleeritud laser, mis pimestab või eksitab otsijat), heitgaaside jahutus ja varjestamine, IR-pigistav värv ja maskeeringud ning IR-aktiivsete osakestega suitsukardinad.
- Päikese ja keskkonna peegeldused. Päike, päikese peegeldus pilvedel või vees ja kuumas taustas võivad vanemate otsijate tähelepanu kõrvale juhtida ja andureid küllastada.
- Jahutamine on vajalik tippjõudluse saavutamiseks. Tundlikud MWIR-detektorid tuleb krüogeenselt jahutada (~77 K); see võtab aega (jahutus), energiat ja hooldust. Jahutamata LWIR-andurid on olemas, kuid vähem tundlikud.
EW asjakohasus
Duelli loogika: kuna IR on passiivne, ei kuule sihtmärk selle jälgimist — IR-i kasutaja ei tea siiski, kas tema anduril on sihtmärk "fikseeritud" ilma oma aktiivse sammuta (laseriulatus). IR-otsija ↔ rakett/DIRCM võistlus on klassikaline EW tsükkel: paremad külvikud (kahevärviline, pildistamine) paremate vastumeetmete vastu.